Kirjeldus

Vaikses valguses, kus aeg justkui peatub, seisab ingel — mitte valvamas, vaid meenutamas.

Tema tiivad kannavad kuldset kuma, nagu päikese viimane sosin enne õhtut.

Puidust taht tema sees ei ole lihtsalt leek — see on süda, mis põleb aeglaselt ja teadlikult. Kui see kord süttib, ei anna see ainult valgust, vaid avab ukse vaikusesse, kus mõtted hajuvad ja hing saab hingata.